Posted on 8 kommentaari

Juuretis – küsimused ja vastused juuretise kohta

Leiva juuretis

Mitmed leivaküpsetamise huvilised on küsinud minult erinevaid küsimusi juuretise kohta, seega otsustasin, et annan enim levinud küsimustest koos vastustega siin väikse ülevaate – ehk on see abiks neile, kes samade muredega oma pead on vaevanud.

Mis on juuretis?

Juuretis on hapnenud tainas (mis võib olla järele jäänud leivateost), mille abil järgmisel korral leiba tehes saab uue leivateo juure (vee, jahu ja juuretise segu) hapnema panna.

Kuidas juuretist ise teha?

Juuretist on võimalik ka ise teha, kuid kindlam on juuretist mõne teise leivaküpsetaja käest saada. Kui siiski on soov esialgne juuretis ise valmistada, siis protsess näeks välja järgmine:

Tuleb võtta vett ja jahu ning neist omavahel paks mass segada. Et valmis segu kiiremini ja kindlamini hapnema saada, tuleks sinna lisada midagi haput, milleks võiks olla näiteks hapupiim, kodune õunamahl või hapukapsavedelik. Saadud segul lasta paar päeva hapneda. Juuretis on valmis, kui see on pärast kerkimist jälle alla vajunud.

Pärast seda tuleks juuretis tükeldada, lisada sellele jahu ja vesi ning segada kuni ühtlase massi tekkimiseni. Paari päevase hapendamise tulemusena peaks juur muutuma vahutavaks ja vedelaks.

Kuskohast juuretist saab, kui ise seda teha ei oska?

Juuretist saab mõne lahke leivategija käest. Kui kellelgi on juuretise soovi, siis andke mulle teada, saan kindlasti aidata.

Kuidas juuretist säilitada?

Juuretis säilib hästi tavalises külmkapis. Kindlasti ei tohiks juuretist panna sügavkülma, sest pärast seda ei lähe juuretis enam „käima“.

Kui kaua juuretis säilib?

Oma kogemusest oskan öelda, et üle kahe nädala pole juuretist säilitada hea, ehk siis tuleb leiba tihemini teha:)

Kui kellelgi on veel juuretise kohta lisainfot või küsimusi, siis ootan neid postituse kommentaaridesse.

Posted on 2 kommentaari

Kui kõrgel temperatuuril küpseb taluleib

Nii mõnigi leivaküpsetamisega alustaja on minult uurinud, kui kõrgel temperatuuril õige leivaküpsetamine käib.

Lühidalt öeldes sõltub kindlasti kõik konkreetsest ahjust, mida kasutatakse. Usun, et omal ajal, kui perenaised taluleiba valmistasid, siis oli iga talu leib omanäoline ning oma osa leiva maitsel ja krõbedusel oli kindlasti ahjul, kus leivad pruuniks küpsesid. Kuid tänapäevalgi, kus sõna “taluleib” on suuresti asendunud sõnaga “koduleib” (kuna leiba ei küpsetata ainult talus vaid näiteks ka korteris), kehtib ikkagi seesama tõde, et perenaine peab oma ahju teadma ja tundma. Iga ahi on erinev nii tüübilt (puukütte-, elektri- ja gaasiahjud), kui ka küpsetuskolde mõõtudelt, mistõttu võib temperatuuri ühtlus ja intensiivsus olla küllaltki varieeruv.

Olulisel kohal on eeltöö – tainas peab olema korralikult kääritatud ja kerkinud, see tagab hea maitsega ning atraktiivse välimusega leiva. Mina kuumutan ahju enne leibade sisse panekut ja küpsetan leibu 200° C juures 70 minutit ning ei muuda küpsetustemperatuuri kogu protsessi vältel. Ajal, mil leivad ahjus, ei ava ma ahjuust ega häiri leibu ka muul moel. Sinna alla käib ka see, et ma ei pintselda küpsemise ajal leibu vee ega ka millegi muuga. Mäletan, et enne korraliku tulemuse saamist suutsin untsu keerata päris mitu ahjutäit leibu – küll oli temperatuur liialt kõrge, küll küpsemisperiood ülearu pikk.

Jääb üle vaid soovida head katsetamist ja oma ahju tundma õppimist, sest juuretisega kääritatud ning ise valmis küpsetatud leib on kergesti seeditav, kuid samas toitev ja kasulik kogu organismile!